See liikumine ei ole püüdlus Haiti kultuuri maailma eksportida.
See ei ole Haiti liikumine, Ameerika liikumine ega liikumine, mis kuulub ühele rahvusele, rahvusele, religioonile, poliitilisele filosoofiale või kultuurile.
Algab millegi palju lihtsama ja palju isiklikumaga:
Tänan.
Olen sündinud Haiti juurtega ja see pärand on alati osa minu loost. Läbi muusika, eriti Kompa, rändab Haiti muusikakultuur loomulikult koos minuga.
Aga Ameerika on ka minu loo oluline osa.
Ameerikas, kus mind kasvatati, kus mind hariti, kus ma rajasin oma karjääri ja kus ma sain võimalusi, mis lõpuks võimaldasid mul reisida üle selle piiride ja kogeda laiemat maailma.
Seda panust tuleb tunnustada tänutundega.
Ja kui ma reisisin, siis riik maa järel ja linn linna järel tervitas mind.
Mõnikord oli see tervitus märkimisväärne. Mõnikord oli see lihtsalt inimene, kes tervitas.
Naeratus. Käepigistus. Õhtusöök. Ärikohtumine. Vestlus. Hotellituba pärast pikka reisi. Võõras, kes pakub juhiseid. Perekond avab ukse. Linn, mis lubab mul kogeda teist elulaadi.
Iga kohtumine sai osaks minu teekonnast.
Seepärast algab see algatus, kui üks kunstnik läheb tagasi oma eluteekonda, et tänada inimesi ja kohti, kes teda tee peal tervitasid.
Ära ütle neile riikidele, milline nende kultuur peaks olema.
Mitte asendada nende kultuuri minu omaga.
Mitte eksportida ühe riigi identiteeti teise.
Aga öelda:
Tänan, et mind vastu võtsite.
Tänan, et lubasite mul teie riiki kogeda.
Tänan teid, et saite osaks minu eluteekonnast.
Isiklikust tänutundest ülemaailmse tänulikkuseni
Esimene peatükk peaks algama kohtadest, millel on ehtne seos minu enda eluga.
Need on kohad, kus ma käisin, elasin, töötasin, reisisin või mäletasin inimesi, keda seal kohtasin.
See autentsus loeb.
Me ei peaks teesklema, et mul on isiklik side iga maailma riigiga, kui ma seda ei tee.
Selle asemel alustame tõest.
Need on kohad, mis puudutasid mu elu.
Ja ma naasen läbi muusika, jutuvestmise, sõpruse, kultuurilise tänulikkuse ja tänulikkuse, et teid tänada.
Aga see on alles algus.
Kui see traditsioon on loodud, ring võib kasvada. Osaleda võivad ka teised riigid. Osaleda võivad ka teised linnad. Osaleda võivad ka teised kunstnikud. Osaleda võivad ka teised perekonnad. Osaleda võivad ka teised põlvkonnad.
Lõpuks võib algne isiklik teekond muutuda millekski palju suuremaks:
Rahvusvaheline tänunädal
Üks nädal igal aastal, kui inimkonda julgustatakse mäletama inimesi ja kohti, mis meid meie reisidel aitasid ja lihtsalt ütlema: Tänan.
Läbi muusika. Läbi toidu. Läbi kunsti. Läbi sõpruse. Läbi jutuvestmise. Läbi kultuurivahetuse. Läbi ühiskondliku töö. Läbi käepigistuse. Läbi telefonikõne. Külastuse kaudu. Meenutades kedagi, kes meid aastaid tagasi aitas. Läbi ühe riigi, mis tunnistab teist. Läbi ühe põlvkonna, tänades põlvkonda, kes oli enne seda.
Väljend võib muutuda. Põhimõte peaks jääma: Tänulikkus.
1000-aastane traditsioon
Eesmärgiks ei ole luua sündmust, mis kaob, kui selle asutaja on läinud.
Eesmärgiks on luua traditsioon.
Mu põlvkond alustab sellega. Järgmine põlvkond kannab seda. Nende lapsed kannavad seda. Ja järeltulevad põlvkonnad kannavad seda edasi.
Volitus on lihtne:
Järgmise 1000 aasta jooksul kulub igal aastal üks nädal, et tänada maailma.
Tulevastel põlvkondadel peaks olema vabadus kohandada muusikat, tehnoloogiat, keeli, linnu, pidustusi ja osalemismeetodeid oma ajaga. Neilt ei tohiks nõuda asutaja jäljendamist. Neil tuleks paluda põhimõtet säilitada.
Mäletad, kust sa tulid? Mäletad, kes sind aitas? Pidage meeles kohti, kus teid vastu võeti. Tänage mind.
Tehnoloogia muutub. Muusika muutub. Riigid võivad muutuda. Linnad muutuvad. Põlvkonnad muutuvad. Ent tänulikkus ei muutu iganenuks.
Kultuuri roll
Kõiki osalevaid riike tuleks julgustada oma kultuuri tutvustama.
Senegali külastades peaksime Senegalit kuulama. Külastades Hiinat, peaksime Hiinat kuulama. Mehhikot külastades peaksime kogema Mehhikot. Belgiat külastades peaksime Belgiat hindama. Hollandit külastades peaksime Hollandit hindama. Külastades Ameerikat, peaksime tunnustama Ameerika panust sellesse reisi.
Ja kui Haitit tähistatakse, tuleks ka Haitit ausõnaliselt tähistada.
Kompa jääb minu kunstilise identiteedi osaks, kuid see peaks toimima ühe muusikalise häälena, mis liigub sõpruses, mitte deklaratsioonina, et liikumine kuulub Haitile.
Põhimõte on vastastikkus:
Võtan oma laulu kaasa. Sa jagad oma laulu. Me kuulame üksteist.
See on kultuurivahetus.
Ameerika koht loos
Ameerika väärib selgesõnalist tunnustust.
Ei tohiks kunagi tunduda, et rahvusvaheline reis teostunud ilma aluseta, mis tegi suure osa sellest teekonnast võimalikuks.
Ameerika oli seal, kus mind kasvatati ja hariti. Seal ehitasin ma karjääri. See andis võimalusi, millest rahvusvaheliste reiside ja rahvusvaheliste suhete sai võimalikuks.
Tänulikkus Ameerikale ei ole seetõttu allmärkus. See on osa asutamise loost.
Tänulikkus Haitile on osa loost, sest pärand, perekond, mälu ja Kompa aitasid kujundada kunstnikku, kes lõpuks selles maailmas reisis.
Need tõed ei võistle üksteisega. Nemad kuuluvad samasse ellu.
Ükski riik ei oma tänulikkust
Lõppkokkuvõttes peaks rahvusvaheline tänunädal kuuluma inimkonnale.
It should never become: “Haiti thanking the world.”
It should never become: “America thanking the world.”
It should never become: “TimTim.Live teaching the world gratitude.”
Loomise lugu on lihtsalt:
Üks inimene otsustas minna tagasi ja tänada maailma, mis aitas kujundada oma elu.
Siis kutsus ta teisi sedasama tegema.
Just nii võib midagi isiklikku muutuda universaalseks.
Asutaja lubadus
Ma ei saa isiklikult tänada kõiki inimesi, kes on mind aidanud. Ma ei saa iga käepigistust tagastada. Ma ei mäleta igat nägu. Ma ei saa iga vestlust korrata.
Aga ma mäletan, mida need kohtumised tähendasid.
Ja ma võin luua midagi, mis ütleb minu nimel: Ma ei unustanud.
Riikidele, kes mind vastu võtsid: Tänan.
Linnad, kes mind tervitasid: Tänan.
Ameerikale, mis andis mulle võimaluse ehitada elu, luua karjääri ja reisida: Tänan.
Haitile, kelle pärand ja muusika jäävad minu kunstilise hääle alla: Tänan.
Võõrastele, kes naeratasid: Tänan.
Inimestele, kelle nimesid ma enam ei mäleta: Tänan.
Neile, kes lihtsalt tervitasid: Tänan.
Ja põlvedele, kes pärivad selle traditsiooni:
Palun jätkake.
Mitte minu jaoks. Mitte ühe riigi jaoks. Mitte ühe kultuuri jaoks. Aga inimkonnale.
1000-aastased volitused
Üks kord aastas, üks nädal, pidage meeles.
Pidage inimesi meeles. Mäletad neid kohti? Pidage meeles võimalusi. Pidage meeles lahkust. Mäletad reisi.
Siis ütle: Tänan.
Ja kui su generatsioon on valmis, anna see vastutus järgmisele.
Tuhat aastat.
Ja võib-olla, kui need 1000 aastat on möödas, otsustab teine põlvkond, et tänulikkus väärib veel tuhat.